Tehisaru teema on niivõrd mitmekülgne ja paeluv, et arvamusi on seinast seina ning isehakanud AI eksperte (ja ka vihkajaid) leidub igas maakonnas. TalTechi magistrandina olen näinud nii aega enne tehisaru laialdast kasutamist kui ka aega, kus AI on õpingutesse imbunud. See on kohal loengutes, praktikumides ja eriti nendel ärevatel hilisõhtutel, kui kodutöö esitamise tähtaeg kuklasse hingab. Aga kuidas me seda tegelikult kasutame ja mis veel olulisem, kas see teeb meid targemaks või hoopis laisemaks?
Tehisaru kui lisandväärtus
Kõige suurem väärtus, mida AI minu jaoks pakub, on personaalne õpiassistent. Me kõik oleme olnud loengus, kus mõni keeruline kontseptsioon või valem jääb segaseks. Suures auditooriumis kätt tõsta ja rumalana näivat küsimust küsida tundub hirmutav. AI-ga seda hirmu ei ole. Ma võin paluda tehisarul selgitada kvantarvutuse põhimõtteid viie erineva analoogi abil või lasta tal genereerida kümme harjutusülesannet, kuni teema on selge. See on turvaline ruum katsetamiseks ja eksimiseks, mis on õppimise juures ülioluline.
Asendamatu on tehisintellekti kasutamine näiteks programmeerimises. AI aitab kiirelt leida selle ühe tüütu süntaksivea, mille tabamine võis veel paari aasta eest väsinuna mitu tundi võtta. Claude Code on selle artikli kirjutamise hetkel niivõrd võimas, et võib kasutajale valmis kirjutada töötava infosüsteemi baaskoodi ja teha muud, millest mõne aasta eest oskasid IT tudengid vaid unistada.
Akadeemilises kirjutamises aitab tehisaru paremini sõnastada kohmakaid lauseid, tabada kahe silma vahele jäänud kirjavigu või pakkuda välja essee struktuur, millele saab tudeng sisu ehitama hakata. AI võib olla ka väga hea kaasjuhendaja, vähendades nii juhendaja koormust kui ka üliõpilase vaeva kirjutamisel ja vastuste ootamisel. Üliõpilane võib oma lõputöö kirjutamisel rakendada mitmeid tehisaru prompte, mille kaudu saada otsest ja vahetut tagasisidet enne, kui see töö jõuab juhendajani, kes saab keskenduda töö sisulisele selgusele. Meil on täna ülikoolis seda juba suurepäraselt rakendatud ning loodan, et see praktika jõuab üha rohkemateni juhendajate ja lõpetajateni.
Sisuliselt aitab AI efektiivne kasutamine vabaneda tüütust ja aeganõudvast rutiinist, et saaksime keskenduda kõige olulisemale – loogika mõistmisele, seoste loomisele ja kriitilisele mõtlemisele.
Tehisaru kui laiskuse süvendaja
Teadagi on tehisintellektil ka oma pahed, mille küüsi on kerge jääda. Usun, et paljud tudengid on tundnud kiusatust lasta tehisarul suurem töö ära teha ja selle tulemus otse ilma põhjaliku kontrollita õppejõule esitada. Leidub tudengeid, kes kopeerivad pimesi AI genereeritud koodi, saamata aru, mida see teeb. Või esitavad kirjatöid, mis on täielikult tehisaru loodud: keeleliselt korrektsed, aga sisutühjad ja hingetud. AI on suurepärane keelemudel, aga võib siiski enesekindlalt esitada arvutuskäike, mis on täiesti valed või viidata allikatele, mida pole tegelikult olemas. Kes ei kontrolli, see kaotab ning mitte ainult punkte, vaid ka võimaluse päriselt midagi õppida. Kõige ohtlikum on liigne usaldus.
Tehisintellekti kasutamisesse peab olema põimitud ka enesedistsipliin ja motivatsioon. Kui AI suudab genereerida hea tulemuse minutitega, siis miks peaks tudeng nägema tunde vaeva millegi süvitsi uurimisega? On oht, et tudengite fookus nihkub õppimiselt ja arenemiselt lihtsalt hinde ja kraadi kättesaamisele. See on ohtlik otsetee ja on murettekitav, et tulemus näeb kõrvaltvaatajale täiesti korralik välja, samas kui tegelik õppimine on jäänud toimumata. Arvan, et selle levikus võib mängida olulist rolli tulemuspõhine õpe, kus õppeaine läbimine sõltub lõpptulemusest, mitte õpiprotsessist laiemalt. See ei ole ainult AI probleem – tehisaru lihtsalt muudab selle vastuolu nähtavamaks ja tõstab selle käsile võtmise vajaduse kõrgemale kui kunagi varem.
Tulevik tehisintellektiga
On selge, et tehisintellekti lihtsalt ära keelata on mõttetu. See on tööriist, mis tuli, et jääda ning mida me peame õppima vastutustundlikult kasutama. Siin lasub vastutus nii tudengitel kui ka õppejõududel. Meie, tudengid, peame arendama kriitilist meelt, et kasutada AI-d abilisena, et selle abil oma mõtteid arendada ja täiustada, mitte neid asendada. Peame mõistma, et ülikoolis käimise juures ei loe enim lõpptulemus, vaid teekond: mitte kraadi kätte saamine, vaid õppimine ja ülikoolikogemus.
Samal ajal peab ka õppemetoodika ajaga kaasas käima. See aga ei ole lihtne ajal, mis on täis teadmatust ja pidevat muutumist. Ometi näib, et kogu meie senine õppimine ja õpetamine peab liikuma tulemuspõhisest hoopis protsessipõhisele õppele: selle asemel, et hinnata lõpptulemust peaks hindama õppimisprotsessi. Alternatiive veel leidub, kuid juba homme võivad iga tudengi koolikotis olla nutikad prillid, pastakas, veepudel või muu vahend, mis isegi paberil ja pliiatsiga kirjutatavas eksamis hea tulemuse saamise lihtsaks teevad. Usun, et peame kõik endale tõsiselt otsa vaatama ja mõistma, mis meie jaoks õpiprotsessis tegelikult oluline on – kas saada hindeks viis või omandada uusi teadmisi ja praktiseerida oskusi, mida hiljem igapäevaelus rakendada.
Elame põneval ajal, kus oleme sunnitud valima, kas oma inimaru vahetada tehisaru vastu või enda oskusi ja teadmisi AI abil võimendada. Ajal, kus tehisintellekti kasutamine on eeldus ka tööülesannete täitmisel, on oluline nii õppejõududel kui ka üliõpilastel mõista, et tehisaru ei kao kuhugi ning on tõenäoliselt veel lapsekingades. Usun, et praegu on ideaalne aeg katsetada uusi õppemeetodeid ja näha, milliste kõrgusteni tehisaru abiga jõuame.